Ühekordselt kasutatavate kinnaste tehniline põhimõte põhineb peamiselt polümeermaterjalide kilet{0}}tekitavatel ja tõkkeomadustel; töötlemisel tekib pidev, puutumatu kaitsekile, mis isoleerib käed väliskeskkonnast. Tootmise ajal läbivad plast- või kummitoormaterjalid sellised protsessid nagu segamine, kuumutamine ja vormimine, et tagada ühtlane katmine käsitsi{2}}kujuliste vormide kohal, moodustades lõpuks kindla paksuse ja tugevusega kindastruktuuri.
Ühekordselt kasutatavate kinnaste kaitsefunktsioon sõltub peamiselt materjalide endi tõkkeomadustest. Kinnaste materjalid vähendavad otsest kontakti naha ja vedelike, plekkide, bakterite ja teatud kemikaalide vahel, vähendades seeläbi saastumise ja ärrituse ohtu. Erinevad materjalid pakuvad erinevaid toimivusomadusi; Näiteks PE-kindad toetuvad põhiisolatsiooniks plastkilele, samas kui nitriil- ja latekskindad kasutavad kummi elastsust ja tihedat struktuuri, et parandada sobivust ja kaitsevõimet.
Ühekordselt kasutatavaid kindaid valmistatakse tavaliselt kastmis{0}}vormimise teel. Pärast puhastamist ja kuivatamist kastetakse käsivormid vedelatesse toorainetesse, võimaldades materjalil ühtlaselt vormi pinnale nakkuda; järgnev kuumutamine-, mis hõlmab vulkaniseerimist või kõvenemist-moodustab stabiilse kindakile. Lõpuks, selliste sammude nagu eemaldamine, ülevaatus ja pakendamine annavad ühekordselt kasutatavad kindad, mis vastavad kasutusnõuetele.
Ühekordselt kasutatavate kinnaste toimivuse optimeerimine hõlmab ka materjali muutmist ja tootmisprotsesside täiustamist. Näiteks võib koostise kohandamine suurendada elastsust, kulumiskindlust ja rebenemistugevust, samas kui paksuse ja pinnatöötlusmeetodite kontrollimine võib parandada kandmismugavust ja tööosavust. Tänu tehnoloogilistele edusammudele muutuvad ühekordsed kindad üha õhemaks ja kergemaks, toimivad paremini ja muutuvad keskkonnasõbralikumaks.